Amortisaatorid jagunevad amortisaatorid peamiselt kahte tüüpi: hüdraulilised ja pneumaatilised, samuti on olemas muutuva summutusega tüüp.
Hüdrauliline tüüp: hüdraulilisi amortisaatoreid kasutatakse laialdaselt autode vedrustussüsteemides. Nende põhimõte seisneb selles, et kui sõiduki raam ja telg liiguvad üksteise suhtes edasi-tagasi ning kolb liigub amortisaatori silindris edasi-tagasi, voolab amortisaatori korpuses olev õli kitsaste avade kaudu korduvalt ühest sisemisest õõnsusest teise. Sel ajal tekitab vedeliku ja siseseina vaheline hõõrdumine, samuti vedelikumolekulide sisehõõrdumine vibratsiooni vastu summutava jõu.
Pneumaatiline tüüp: Pneumaatilised amortisaatorid on uut tüüpi amortisaatorid, mida on välja töötatud alates 1960. aastatest. Nende struktuurseks tunnuseks on silindri põhja paigaldatud ujuv kolb. Kõrgsurvegaas -lämmastik täidab suletud kambri, mille moodustavad ujuv kolb ja silindri üks ots. Ujuvkolvile on paigaldatud suur -sektsiooniga O-rõngastihend, mis eraldab täielikult õli ja gaasi. Töökolb on varustatud surveklapi ja pikendusklapiga, mille ristlõikepindala muutub vastavalt selle kiirusele. Kui rattad põrkavad üles-alla, liigub amortisaatori töökolb õlis edasi-tagasi, tekitades rõhuerinevuse kolvi ülemise ja alumise kambri vahel. See rõhk paneb õli suruma surveklapi ja pikendusklapi lahti, võimaldades sellel edasi-tagasi voolata. Kuna klapid avaldavad surveõlile märkimisväärset summutusjõudu, siis vibratsioon nõrgeneb.
